Rakukultuur on toimingute kogum, mis võimaldab kasvatada elusorganismide rakke väljaspool organismi ehk in vitro. Tüüpiliselt kasvatatakse inimese eri kudedest eraldatud rakke, kuid on üsna levinud ka rakud muudest organismidest, sh imetajad (nt hiina hamster, rohepärdik, kodukoer) kui loomad üldisemalt (nt uitöölane). Taime-, seene- ja bakterirakkude kasvatamise kohta kasutatakse enamasti täpsustavaid mõisteid (nt bakterikultuur).[1][2][3]
Enamasti kasvavad ühes kultuuris ühte tüüpi rakud, nii algse elundi (nt kopsud, nahk) kui ka rakutüübi (nt fibroblastid või epiteelirakud) mõistes. Samas kuulub rakukultuuri arengusuundade hulka ka rakkude nn kooskultiveerimine (inglise keeles co-culturing).[4] Rakukultuur loob väärtuslikke mudelsüsteeme, milles on võimalik läbi viia teaduslikke uuringuid: näiteks mõõta ravimikandidaatide omadusi,[5][6][7] teha kindlaks teatud valgu rolli elusrakus,[8][9] jäljendada füsioloogilisi protsesse[10][11] või toota terapeutilisi antikehi või vaktsiine.[12][13]
↑A Rouf, Varsha Kanojia, HR Naik, Bazilla Naseer, Tahiya Qadri (2017). An overview of microbial cell culture. Journal of Pharmacognosy and Phytochemistry: Society of Pharmacognosy and Phytochemistry. Lk 1923–1928.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑Jurgita Matulienė, Gediminas Žvinys, Vytautas Petrauskas, Agnė Kvietkauskaitė, Audrius Zakšauskas, Kirill Shubin, Asta Zubrienė, Lina Baranauskienė, Lina Kačenauskaitė, Sergei Kopanchuk, Santa Veiksina, Vaida Paketurytė-Latvė, Joana Smirnovienė, Vaida Juozapaitienė, Aurelija Mickevičiūtė, Vilma Michailovienė, Jelena Jachno, Dovilė Stravinskienė, Aistė Sližienė, Agnė Petrošiūtė, Holger M Becker, Justina Kazokaitė-Adomaitienė, Ala Yaromina, Edita Čapkauskaitė, Ago Rinken, Virginija Dudutienė, Ludwig J Dubois, Daumantas Matulis (2022). Picomolar fluorescent probes for compound affinity determination to carbonic anhydrase IX expressed in live cancer cells. Scientific Reports: Nature.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)